145-167. Apple farm

Otsisime, mis me otsisime, saime taaskord tööd farmis!! Seekord avastame Queenslandi, Stanthorpes asuvat õunafarmi. Kõige toredam oli see, et saabusime siia minu sünnipäeva hommikul, päris ilus kingitus! Sõitsime siia 8 tundi bussiga. Bussipilet Sydneyst-Stanthorpe maksis 147$. Ei oskagi kommenteerida, kas see on palju või vähe. Alati kui on vajadus kuhugile kindlal eesmärgil reisida pole hinnal suurt kaalu. Nagu ka sellel korral. Kui endal autot pole, siis muud valikuvariandid ju puuduvad. Tundub igati mõistlik.

Meil on juba päris korralik CV, mis sisaldab suurel hulgal erinevaid farme, muljetavaldav või mis? :) Olgu, võibolla muljet suudame me avaldada vaid endale, et oleme nõnda vaprad tüdrukud taludes rasket ja rusuvat tööd. Võibolla iseenesest tahaks tööd teha rohkem linnapiirkonnas, kuid meie elutempo juures on see liiga keeruline üritus. Põhjus on selles, et reisime pidevalt ja nii lühiajaliselt ei soovi keegi meid tööle võtta. Kuid olen ülirahul, et reisime iga paari nädala tagant, selle arvelt jõuame rohkem näha ja avastada uusi paiku. Ühes kohas elamine ei paelu meie rahutuid hingi... Tahame koguaeg midagi uut ja veel põnevamat kogeda :)

Räägin siis natukene lähemalt õunte korjamisest, tühi jutt ei vii kuhugi! Palka saab siin  binni eest, selleks siis 35-55 $/bin. Binnid on loomulikult üsna suured ja üle 4 bini ei korja naljalt isegi kõige suurema tahtmise korral. Oleneb muidugi, mis korjamisele Sind pannakse. On olemas kahte sorti korjamist: üks on korjamine värvi järgi (ainult punased), teine viis, kui korjatakse kõik tühjaks. Viimase variandi puhul jõuab neid binne hulgim korjata, sest oluline ei ole värvus, peaasi, et kõik saab tühjaks korjatud. Meie korjasime põhiliselt värvi järgi ja selle eest saime 45$/bin. Suurimaks binnide arvuks jäi minul ja Elinil 4,5 binni, mis on üsna hea tulemus. Ja selline saavutus nõudis ilma puhkuseta turbo kiirusel korjamist. Tavalised päevad olid sellised, kus suutsime korjata 3-3,5. Siis jäi aega ka pausideks ja nalja viskmiseks.

Elin oma kukrut täitmas!

Mobiilne driver :)

Töötasime kuus päeva nädalas, soovi korral oli võimalik tööd teha ka pühapäeviti, kuid see võimalus meile avanes vaid ühel nimetatud päeval. Põhjus, siis selles, et ülemus ja supervisorid soovisid ka ühte vaba päeva. Seega ei olnud meie vabal tahtel määravat kaalu. Palka maksti meile iga nädal ja selleks päevaks oli kolmapäev. Suurim palk, mis sai seal nädala eest teenitud ulatus 800 dollarini. Üsna väike palk, arvestades meie suure töökoormusega. Ärkasime igal hommikul pool 5, et jõuda kella 6-ks tööle. Farm, kus meie korjasime asus poole tunni kaugusel, see tähendas seda, et pidime sinna igapäev kõndima. See tegi meid vaid õnnelikuks, sest igasugune liigutamine, teeb vaid head! :) Tööpäeva kestvuseks oli olenevalt ilmastikust 8-10 tundi.

Minul avanes lisaks korjamisele olla ka traktorist, milline au :) Esimesel päeval läbisin traktoristi koolituse, kus sain paberi, et võin Fergusoni juhtida. Olin igati rahul ja nautisin oma traktoristi ametit. :)

Naljakas on see, et tegemist on Sunshine State-ga, kuid enamjaolt sadas seal vihma. Võib öelda, et väga sarnnane Eesti varajase sügise ilmaga. Kuid päevadel, mil paistis päike, oli äärmiselt soe ja mõnus.

Binnid täis!

Ühel päeval kui olime teel oma koju, tuli ülemus autoga vastu ja ütles: "Tüdrukud! Meil on probleem. Me püüame kätte saada looma nimega Joey, kes öösiti peidab õunapuude lehti ja oksi. Kui te teda näete, siis andke teada või veel parem püüdke kinni!"

Arvake ära kellega on tegemist? Olgu, ma ei hoia teid hallis teadmatuses. Vaid teen väikese ja piinliku ületunnistuse. Nagu ikka suudame me Eliniga koos olles enda arvates efektiivsete ideede peale tulla. Arvasime, et kui asitõendid e. liiksed oksad ja lehed ära peidame, suudame tõestada supervisorile, et oleme perfektsed õunakorjajad. Miks me käitusime sedasi? Nimelt olime saanud vastu päid ja jalgu, kuna    maas oli liiga palju oksi lehtedega. Arvasime, et keegi ei saa meile jälile, kuid eksisime rängalt. Päris piinlik lugu!

Lisaks Joey´le suutsime akward olukordi veel tekitada. Jäime pidevalt muusika kuulamisega vahele, see ei olnud lubatud ohutusnõuete tõttu. Kuigi meie ei näinud selles midagi ohtliku :) Olime justkui kõige punasemad õunad binnis. Vähemalt on meil midagi meenutada! Üritasin siinkohal oma käitumisele positiivset vabandust leida. :) Kas õnnestus? :)

Räägiks siis natuke majutuse teemast. Elasime ühes majas koos teise 17-ne tüdrukuga. Arvestades seda, et köök polnud kuigi suur, oli endale söögi valmistamine keeruline tegevus. Mõelge ise 20 tüdrukut ja väike köök=segasummasuvila. Sama kehtis ka pesemisruumiga, kuna neid oli vaid kaks. Teinekord tuli päris pikalt oma järge oodata. Läbi vettinud ja mustade riietega pole pikk ootamine just kõige talutavam tegevus. Elasime ühes toas meie kolmekesi+Poola tüdruk. Vot see oli kitsikus, toas oli võimalik vaid magada, ruum lihtsalt puudus muudeks tegevusteks. Toa eest maksime 135$/nädalas.

Meil avanes võimalus käija linnas pubis, millest me loomulikult kinni haarasime. Pubi külastamiseks pidime tellima maxi takso, kuhu mahtus 10 inimest ja mille maksumus oli 100 dollarit (edasi-tagasi).See teeb siis 10$ nägu, päris mõistlik. Tore oli vahelduseks midagi muud teha :)

Pubisse, ajee :)

Minu esimene isevalmistatud õunamoos :)

Veetsin kokku õunafarmis 22 meeldejäävat päeva. Mina tulin varem seetõttu, et saada perega Taimaal kokku:) Olin seda reisi suure põnevuse ja ootusärevusega oodanud. Jaa lõpuks oli see kätte jõudnud!!!! Vahepeal kui farmis olid rasked päevad, kui oli tunne, et enam ei suuda, tuli mõelda vaid Taile ja olukord muutus koheselt kergemaks. :) Kätlin ja Elin jäid farmi kaheks nädalaks rohkem. Tublid tüdrukud, raske on isegi ette kujutada, kui oleksin pidanud sama tegema. See oli hea kogemus, kuid inimesel kellel on seljaprobleemid on selline töö kui piinapink. Minule nendest kolmest nädalast täiesti piisas :) Meid kutsuti isegi järgmiseks aastaks tagasi. Kui kunagi peaks Queenslandi uuesti sattuma, siis ilma tööta me ei jääks.

Viimane päev!

118-144. Hello Sydney :)

Sydney on Austraalia kõige tuntuim ja vanim linn. Siin elab 5 miljonit inimest. Pole inimest, kes ei teaks Sydney ooperimaja või maailmakuulsat Bondi Beachi. Just sel põhjusel otsustasime linna oma silmaga üle vaadata ja paar nädalat kohapeal elada.

Sydneysse jõudes oli ikka tõeline suurlinna tunne, tänavad pulbitsevad närvilistest inimestest, kes kõik kiirustavad kuhugile. Kedagi ei huvita, kes Sa selline oled, vastupidiselt Perthile. Tänavapildis oli selgelt näha, et asiaate on samapalju või isegi rohkem kui valgeid. Kohati oli tunne, et oleks juskui Koreas või Hiinas, kuid mitte Sydneys.

Siin justkui toimub terve tegevus rannaääres. Inimesed treenivad ennast rannas, päevitavad, surfavad- naudivad täiel rinnal päikesepaistet. Hommikul viie ajal võib juba kohata kümneid inimesi jooksmas või trenni sättimas. Meie jaoks tundub see kui äärmiselt raske tegevus, sest sellise kella ajal tundub uni kõige magusam. Aii seda laiskuseussi... Kuigi randa minnes tekib küll tunne, et peaks ennast käsile võtma ja treeningutega lõpuks algust tegema. Enamjaolt on rand täis saledaid trimmis ja perfektse jumega inimesi.Võib öelda, et siin on maailma kaunimad ja täiuslikumad naised ning mehed.

Endalegi üllatuseks leidsime korteri juba esimesel päeval. Tänu sellele, et teatsime varasemalt ühte toredat Saksa tüdrukut Nadjat :) Saime toa samas majas, kus Nadja isegi elas. Korter asus North Bondi rajoonis, kus rand on vaid jalutuskäigu kaugusel ja bussipeatus üle tee. Ideaalne, meie jaoks!:) Korteri eest maksime 180 dollarit nädalas+bond(180x2). Korteris oli veel lisaks meie toale teine 3-ne tuba, kus elasid  lärmakad Argentiinlased. Jagasime nendega pisikest kööki ja vannituba. Meie kolm naabrit armastasid väga enda keeles laulda, mis ajapikku üsna tüütavaks muutus. Ma arvan, et peale sellist kogemust pole meil mitte mingit isu seebiooperid vaadata. Need laulud kõlasid täpsel nii! Laske fantaasial lennata...

Algul plaanisime kõik endale siin töö leida, kuid ajapikku jõudsime selgusele, et siin on see üsna võimatu tegevus. Mitte seda, et me oleme allaandjad, kuid peale lõputuid tööotsinguid, helistamisi, intervjuusid ei saanud ikka soovitud tulemust-tööd. Siis otsustasime, et naudime lihtsalt paar nädalat linnaelu:) Ja vaatame, mis meist edasi saab. Juba algul panime plaani paika, et kusagil üle kuu aja ei veeda, et ikka jõuaks võimalikult palju näha ja olla.

Elasime Sydneys 28 päikselist päeva. Selle ajaga suutsime terve linnaga tutvuda, ka. ööeluga. Lõpuks olid kõik turvamehed sõbrad ja tänu sellele ei pidanud me lõpututes peojärjekordades seisma vaid olime esimesed, kes sisse lasti :) Eelised missugused! 

                                                

77-117 päev. Globe Hotel

Ooo Cooota, koht täis meeldejäävaid inimesi ja parimaid mälestusi. Koht, kus tundsin ennast justkui kodus olevat..Koht, kus võtsime vastu jõulud ja uue ja parema aasta. Elasime ja töötasime hotellis 41 päeva, mis oli üsna sarnane minu Eesti eluga. :)) Kuigi 45 kraadise kuumuse juures on jõulutunde tekitamine paras katsumus.

Cootamundrasse jõudsime 11-nda detsembri päeval. Jaa üllatuseks meid tunti koheselt, kui bussi pealt maha tulime :) Ilmselgelt oli põhjus meie hiiglaslikkus "kohvrivarus". Naised nagu ikka... Tutvusime ülemusega, kes meile järgi tuli ja suundusime koheselt Globe hotelli.

Esimesel päeval pandi meid kohe suurpuhastust tegema. See oli päris paras katsumus, sest oli näha, et hotelli polnud keegi kuid koristanud. Kuidas selline asi üldse võimalik on???? Eestis pannakse sellises seisus koht tavaliselt kinni. Pole mõeldav, et suured ämblikud akendel elutsevad ja suur tolmukiht katab pindu. Nagu ma korduvalt olen maininud see on ju Austraalia. Lõpptulemus üllatas meidki, poleks uskunud, et suudame selle koha veel elama panna :)

Järgmisetel päevadel anti meile kindlad kohustused, mida keegi tegema hakkab. Kätlin sa tööle restorani. Kätlin abistas meie suurepärast kokka Billyt. Tema tööülesanded olid: serveerimine, nõude pesimine, tellimuste vastu võtmine ja osaliselt teenindamine. Mina ja Elin saime töö meie lemmikus kohas, loomulikult baariletti taga :) Meie peamised ülesanded olid: klientidega suhtlemine, pokkeri masinatest raha välja andmine, kokteilide valmistamine, toidutellimuste tegemine, koristamine, majutusega tegelemine+ restorani abistamine. Uhh, neid ülesandeid ikka jagus.

Cat tööpostil :)

Restoran

Jõulud!

Uusaasta tööhoos!:))

Meenutasime siin Eliniga esimest tööpäeva baariletti taga... Esiteks me ei teadnud õlude nimesid (igal õllel oli vähemalt 3 erinevat nime, mis ajas pidevalt segadusse. Näiteks, õlu nimega XXXX Gold, mida Aussile kohaselt on vaja lühendada (Forex, Gold, X...). Meil oli isegi siider, millel oli sarnane nimi XXXX Sommer, mida kutsuti samuti Forex-ks. Saa siis aru, mida keegi soovib. Teiseks meil puudus baarmeni kogemus sellisel näol.  Arvestades seda, et meil isegi puudus väljaõppe ja meil polnud õrna aimugi, kuidas kokteile valmistada. Oli isegi olukordi, kus klient juhendas, mida soovitud kokteil sisaldas. Kliendid olid väga muhedad ja mõistlikud. Nad olid ilmselt harjunud, et iga kuu tagant palgatakse mõni uus backpacker. Uskumatu, et sellised üldse baariletti taha lasti. Arvasime, et ilmselt saime sellepärast sellise töökoha, et märkisime oma CV-se : that we are fast learners. Ilmselt see töötab!   Kulus kusagil nädal, et kõik asjad endale täiesti selgeks ja arusaadavaks teha. Peale seda nautisin mina oma tööd täielikult, tore oli klientidega suhelda ja pakkuda neile head teenindust.

Kõige tähtsam sellise töö juures on rahu säilitamine ja naeratamine. :) Miski pole võimatu, tuleb lihtsalt tahta saada aru ja püüda kõigest väest. Anda endast alati 101%.Püüdlused on need mis viivad edasi:)

Meile üllatuseks oli ülemus Dave suur Eesti fänn. All laos oli suurtes kastides Eesti Saku õlut, mida meie ka mekkida saime:) Kuid meie lemmikuteks Austraalia õludeks on kujunenud Coopers, Hahn extra dry ja Tooheys Old.

Töötasime igapäev, olenevalt vajadusele 10+ tundi. Töötasuks oli 300$ nädalas, tasuta toit, tasuta elamine+peod jm hüved. Kui nüüd palgateemal pikemalt peatuda, siis 300 dollarit Austraalia mõistes on väga väike raha. Siin on miinimum 19$/h, arvutage ise! Kui nüüd kompromiss leida, siis need kogemused, mis me endaga sellest hotellist kaasa võtsime ei ole mõõdetav rahas.

Elini Special

Billy huumor, arvake kellele see karp kuulub?

Prawns, parim!:)

Sakuuu

Esimese päeva soe vastuvõtt, kobe vms?:)

Ülemus David omas farmi, kuhu ta meid pidevalt viis. See oli meie jaoks justkui puhkus igapäevasest rutiinist. Saime sõita ATV-ga ja loomi taga ajada, fun! Seal olid laamad, lehmad, lambad, hobune ja kits. Päris kirju seltskond! Vaatepilt oli võrratu, hiiglaslikku maalappi ümbritses võrratu mäestik. Sellist vaatepilti ei näe isegi naljalt filmides.

Laamad

Ralli

Päikseloojang, imeline!

Mina ja mehed!:))))

JÕULUD!!! Frets ja Heigo tulid külla :)

Piduuuu

Jõulutoit! Ise möllasime köögis :)

CHEERS!!!

Cat!

Jõulumusi!

Leidke nimed!

Ühel päeval saime enneolematu, lausa kirjeldamatu kogemuse osaliseks. Nimelt olime järjekordselt Dave farmis, see oli sama nädal kui New South Wales'is tohutud põlengud aset leidsid. Ilmselt olete uudistest midagi kuulnud, näinud? Meie linn oli paar päeva põlengu ohus ja kõige hullem oli see, et meil oleks olnud liiga hilja kuhugile ohutumasse kohta reisida. Nüüd teema juurde tagasi tulles, läksime Eliniga farmi, et tööelust puhata. Kuid nägime eemalt punast taevast ja palju suitsu... Seega tuli ülemusel idee minna keset põlenguid ja aidata abivajajaid. Meie muidugi olime kohe selle idee realiseerimise poolt. Sõitsime seejärel lähimasse tanklasse, et abivajajatele joogivett osta... Kohale jõudes me polnud midagi sellesarnast näinud... Väga kurb, inimeste majad, loomad ja tohutud maad olid suure põlengu ohvriks saanud. Puud olid kui säraküünlad ja maastik oli kaugelt vaadates justkui hiilgav laava, mis suundus meie poole. Hirmus! Autos väljudes polnud isegi õhku, mida hingata. Kopsud täitusid koheselt paksu suitsuvinguga.  Olime tuletõrjujate tiiva all. Dave jättis auto meie käsutusesse ja suundus ise päästemeeskonnaga tule keskmesse aitama. Meie ülesanne oli voolikutega maju kasta, kontrollida elektijuhtmed ja värvaid, et loomad oleks ohutus distantsis. Saime vastavad riided ja vaatamata kriitlisele olukorrale saime sõpradeks tuletõrjujatega, kes hiljem meie baari külastasid. Kõik lõppes õnneks õnnelikult! Tuletõrjujad tegid tublit tööd ja said tule kontrolli alla pärast tervet päeva kestnud võitlusega. Lisaks kõigele ööbisime lukslikus majas ja meie üllatuseks omaniku isa oli prints Charles`i lähedane sõber. Millised inimesed, vägev! :) 

Kas kuskil põleb? 

Võimatu oli sellises paksus õhus hingata...

Iga tõeline Auss oskab mängida rugbyt ja touch ball-i. Meil avanes võimalus esindada Globe hotelli touch ball-i turniiril ja loomulikult otsustasime osa võtta. Paar päeva ennem võistlusi saime endale eratreeneri, kes meile põhitõed selgeks tegi ja õpetas mängima. Olime kogenenud jalgpallurite tiimist, mis tundus esmapilgul pisut hirmutav. Kuid meid ei heiduta miski! Kokku sai mängitud kolm mängu, milles mina olin ainuke, kes lõpuni vastu pidas. Olen uhke enda üle :) Ülemus isegi oli üllatunud minu heas füüsilises vastupidavuses. Kokkuvõttes on tegemist väga kihvti mänguga. Vaadake ise! Oma silm on kuningas! http://www.youtube.com/watch?v=2dzyUWxbMTc.

Mäng täies hoos!

Pärast uut aastat saime vaba nädalavahetuse, mille veetsime Dave ja tema perekonnaga nende mägedes olevas suvemajas. Kus, esimest korda saime veelauaga sõita ja golfi mängida. :) Lisasin siia terve rodu pilte, mis annavad ülevaate meie pisikesest puhkusest. :)

Kahju oli sellest kohast lahkuda, kuid meil oli aeg edasi liikuda ja uusi paiku avastada. Jääme igatsema super huumoriga kokka Billyt ja Globe hotelli omanike David´it ja Warwick´ut. U ARE THE BEST!!! :))

Trio :)

Billy :)