...Kolm känguru: 51-61 päev

Cheers!

Meie elu Perthis on läbi saanud! Oleme olnud kokku WA-s kaks kuud ja see on meie jaoks piisav. Viimane aeg oleks olnud edasi liikuda... Perthist on jäädvustunud meie mällu ilus mälestus koos meile armsaks saanud inimestega.

Peab tunnistama, et olen õppinud kõrgelt hindama väikseid pisiasju, olgu selleks kasvõi voodis magamine või soe vesi... Need viimased kaks nädalat on möödunud autos elades ja seda veel neljakesi+asjad, tehke järgi. Ütleme nii, et paras katsumus... Mõelge vaid, veetsime iga öö erinevas rannas, milline luksus, milline Vaade. Rannas oli olemas kõik eluks vajalik: grill, kus küpsetada ja pesemisvõimalus. Dušši all käimine oli alati päris suur katsumus, kuna keha pidi taluma ainult külma vett. Vähemalt nüüd oleme karastunud tüdrukud. Meie autost muutus justkui neljatoaline korter koos väikse panipaigaga..Selle kõige juures ei leia põhjust nurisemiseks, jääb loota, et edaspidi läheb paremini :) Miks me ikkagi autos elasime? Põhjus ei jäänud raha taha, sest olime ikkagi värskelt farmist tulnud ja ressurse oleks jagunud piisavalt. Asi oli hoopis selles, et vaatamata meie püüdlustele oli võimatu leida elamist neljale tüdrukule ja seda veel lühiajaliselt. Isegi kõik backpackeri hostelid olid bronnitud.. Tagantjärgi tarkus oleks olnud see, et oleksime pidanud juba farmis hostelisse koha reserveerima, aga ilmselgelt keegi meist nii tark ei olnud. Aga helge külg on see, et me hoidsime kõvasti raha kokku...Saladuskatte all läks see raha garderoobi värskendamisele, naised nagu me oleme. Seda säästvat eluviisi peab veel harjutama aga küll me ka selle ära õpime. ;)

Rannas elades on mulle mällu sööbinud üks hommik, mida teieni on raske piltlikult tuua. Aga eks ma teen proovi... See oli see öö kui minu kord oli rooli taga magada, nimelt magasime vahetustega, kord magas keegi ees ja vastupidi... Süsteem toimis. Loo juurde tagasi tulles... Ärkasime hommikul selle peale, et meie kahel kõrvalolevas autos lasid koerad rooli taga signaali. Jaa see oli tõesti nii, meil läks tükk aega, et aru saada mis toimub. Kas tegemist on unega või on see ilmsi. Mõlemas autos istusid koerad juhipoolsel pingil ja vajutasid käppadega roolile nagu mingis komöödias.Tüdrukud kahtlustasid alguses mind, sest mina magasin ju rooli taga. Kuid aknast avanes vaade tegelikkusele. Ilmselt olid nende peremehed neid välja õpetanud, et ei tohi kauaks neid järelvalveta jätta...

Kui nüüd tagasi tulla meie neljatoalise korteri juurde, ega tegelikult meie kõik asjad ei mahtunud autosse... Samal päeval kui farmist saabusime, tutvusime Kadri sõbranna Lea ja toredate poiste: Martini, Karli ja Randoga. Lea võttis meid külalislahkusega vastu, lubades meil oma maja tänava ääres parkida ja vannituba ning kööki kasutada. Lea juurde jätsimegi oma suured kohvrid ja autosse võtsime ainult hädavajaliku.. Tänutäheks Lea abivalmidusele korraldasime piduliku söömaja. Õhtusöögil oli lisaks meile Lea sõber Kuda, kes tegeleb muusikaga, kuulake linki ja jagage arvamust (http://www.youtube.com/watch?v=BVPkRp7O0mY) ;). Pidime poissi ikka korralikult veenma, et ta meiega oma muusikat jagaks, kuna ta oli üsna ebakindel selles mida ta teeb. Isiklikult arvan, et tegemist on üsnagi andeka lauljaga, eks arenemisruumi peab ka jaguma... Leian, et mida andekam on inimene, seda rohkem kardetakse oma annet teistega jagada. Kui Kuda kunagi kuulsaks saab, siis on meil olnud au temaga ühes lauas õhtsustada, hope the best! :))
Nagu eestlasele kombeks, iga lõpp on millegi uue algus ja seda peab tähistama! Muidugi tegime seda ka meie. Korraldasime oma lõpupeo loomulikult meile armsaks saanud Kings Pargis, kuhu tuli kokku 18 eestlast. Ja, seda oli tõesti palju... Tundub, et Perth on eestlaste poolt vallutatud!
Mulle meenus kirjutamise käigus, et olen unustanud rääkida meie kokkupuudetest politseinikutega. Neid kordi on olnud täpselt kaks. Esimesel korral magasime Kings Pargi parklas, kus ärkasime koputuse peale üles, koputajaks oli loomulikult politseinik. Tegelikult ei või ööbida autos ja eriti seda veel avalikus kohas... Valikute puudumise tõttu, pidime seda siiski harrastama... Meeldivaks üllatuseks oli politseinik üsna mõistev. Paludes meil vaid akent alla keerata, jättes mulje, et autos ei ole inimesi...Üsna loogiline, eks? Ilmselt tänu meie hädisele autole ja ehmunud nägudele oli ametnik väga kena meie vastu. :) Teine kord oli peale lõpupidu, kui mina sõitsin Lea juurde, et meie kohvrid ära tuua...Peatas politsei meid poole tee peal kinni. See oli üsna hirmutav kogemus. Siiski sain esimest korda puhuda ja oma juhilube näidata, milline Au... Põhjuseks miks meid kontrolliti oli see, et tagaklaas oli asju täis.. Kiiruga peitsime oma tekid ja padjad, et jumala eest mitte kahtlust äratada. Imelikul kombel läks ametnikel aega, et tuvastada minu juhilubade õigsus. Arvatavasti seetõttu, et olin ennem Austraaliasse tulekut uued load saanud ja neil polnud selliste juhilubadega kokkupuudet olnud. Õnneks lõppes kõik ilma probleemideta.